Maja soojustamine

Eestis on valdavalt energeetiliselt ebaefektiivsed hooned. Keskmine aastane soojustarve meie elamutes on 200-400 kWh/m², analoogse kliimaga arenenud tööstusriikides aga 150-230 kWh/m² . Seega tarbime (ja maksame) energia eest vastavalt rohkem. See on põhiliselt halva soojustuse tagajärg.

Tüüpilised elamu soojuskaod

Hoone soojuskaod

Soojust kaotab hoone põhiliselt ehitise karbi ehk piirdetarindite – välisseinte, akende, katuse, välisuste ja keldri-põrandate kaudu. Oma sisult on need kas soojusjuhtivus- või kiirguskaod.

Kiire ja odav ehitus tähendab pahatihti kordi ja kordi suuremaid küttekulusid – algne näiline kokkuhoid tähendab lõpp-kokkuvõttes suurt rahalist kaotust.

Märkimisväärne soojuskadu esineb ka ventilatsiooni ja soojavee trasside kaudu. Suur hulk soojust kulub ja läheb kaotsi ventilatsiooniõhu soojendamisega (majast läheb välja toasoe õhk, majja tuleb sisse jahe välisõhk). Omajagu soojust lahkub majast kanalisatsiooni lastava sooja veega.

Soojustamismeetmete säästupotentsiaalid:

• korteri aknaid tihendades säästate aastas umbes 0,1 MWh/akna m² kohta
• välisseinte lisasoojustamine annab aastas säästu 0,07 MWh/seina m² kohta
• katuslagede soojustamine annab aastas säästu 0,08 MWh/katuse m² kohta
• väga efektiivne võimalus soojuse säästmiseks on kolmekordsete klaasidega akende kasutamine
• maja renoveerimisega saavutatav soojuse kokkuhoid on umbes 20%
  

Elamu termopilt

Korruselamu soojuse kokkuhoiuks peaks kogu majarahvas tegema koostööd, sest kokkuhoid avaldub soojusmõõtja kaudu, mis on reeglina kogu majal ühine. Küttekulude ja liigniiskuse vähendamiseks tuleb hoone piirded (lagi, põrand, seinad),küttesüsteem ja ventilatsioon lahendada ühtse tervikuna, vajadusel ehituskonsultantidega nõu pidades.

Enne soojustuse paigaldamist võiks köetud hoone termokaamera või distantstermomeetriga üle mõõta, et suuremad soojakao kohad täpselt välja selgitada. Mõõtmistulemustele tuginedes saab koostada tunduvalt efektiivsema soojustusplaani. Majas, mida ehitades on arvestatud asjatundjate soovitusi, läheb piirdetarindite kaudu kaotsi 2-3 korda vähem soojust kui 10-15 aastat tagasi valminud hoonetes.

Prioriteetide määratlemine

Energiasäästuks elamutes ja hoonetes on erinevad meetmeid väga erineva kasuteguriga. Milliseid meetmeid peaks rakendama, sõltub väga palju hoone olukorrast ja kasutamisest ning elanike rahalistest võimalustest ja vajadustest. Iga plaanitud meetme puhul tasub kaaluda järgmisi aspekte:

• maksumus (suhteliselt odav või kallis – oleneb omaniku rahalistest võimalustest)
• teostatavus (vajab või ei vaja spetsialiseeritud firmat)
• mugavus (parandab oluliselt või ei paranda)
• tasuvusaeg (suhteliselt lühike (kuni 2 aastat) või pikk (üle 7 aasta))

Soojustamist võib alustada väga lihtsate võtetega, nagu akende tihendamine ja katkiste klaaside ning irvakil uste vahetamine. Nii on võimalik säästa 5-7% soojust.

Kallimad tööd on maja välisseinte, katuse, trepikoja ja soklikorruse soojapidavamaks muutmine, küttesüsteemi tasakaalustamine ja torude soojustamine ning olemasoleva mitteautomaatse soojussõlme asendamine täisautomaatse soojussõlmega.

Olulised koefitsiendid soojustuse planeerimisel:

Soojusjuhtivustegur

Koefitsient λ (lambda), mida nimetatakse soojusjuhtivusteguriks, on suurus, mis iseloomustab materjali soojusjuhtivust. See väljendab soojushulka (W ), mis läbib 1 m paksuse ja 1 m² suuruse materjali kihi, kui temperatuuride vahe vastastikuste pindade vahel on 1 kraad. See on numbriline suurus, mille mõõtühikuks on W/mK ning mis näitab materjali soojusisolatsioonivõimet. Mida väiksem on soojusjuhtivustegur, seda paremini materjal soojust isoleerib.

Soojusülekandekoefitsient

Soojusülekandekoefitsiendiga U (ühik W/m²K ) iseloomustatakse piirdetarindi soojajuhtivust. U-väärtus näitab, kui suur soojushulk (W ) läbib 1 m² suuruse piirdetarindi, kui temperatuuride vahe vastastikuste pindade vahel on 1 kraad. Mida väiksem on soojusülekandekoefitsient, seda paremini sein soojust isoleerib. 


ehitusinfo.ee